Esmaspäev 23. veebruar

Käisin hommikul Merkal abis Paleega. Tüdruk (Merka mitte Palee) sõi mu närvid täitsa ära. Tegime käekõrval sammu Merks seljas. Ta ainult karjus mu peale: "Ära mine sinna! Ära sinna ka mine! Ta vaatab juu! Appi ta tegi kaks kiiremat sammu jne!" Kohutav tahtmine oli talle hambusse anda. Ainuke asi, mille peale Palee oleks võinud ärrituda oli tema lõugamine. Lõpuks ma lihtsalt ei teinjud välja temast enam.
Kaliifiga tegelesin õhtul pikemalt. Puhastasin ilusasti ära ta. Jubedalt ajab karva. Täitsa lõpp lausa. Esimesi kapju puhastasime harjaga. Tagumisi veel ei lase eriti aga natuke sai. Siis päitsed pähe ja harjutasime talli vahel kõndimist. Häälkäskluseid kuulab väga hästi aga kui mina seisma jään tahab läbi kõndida. Väljas sellega probleemi polnud aga sees ei saa kuidagi paigal oldud. Hakkasime siis harjutama seda. Kõndisime 5 sammu ja siis seisma ja nii mitu korda. Hakkas juba tulema midagi täitsa. Siis harjutasime seismist ja seda, et kui ma talle ette lähen ei ole vaja minst üle joosta. Esimesed korrad läksid aiataha aga kui taaskord natuke kõvemat häält teha läks paremini. Lõpuks sain umbes 3 sammu (suured sammud olid) eemale minna ja Kaliif seisis ilusasti. Lõpetasin ära temaga selleks korraks. Poiss sai pärast soolakivi ninaette ja siis oli kogu muu maailm täesti tühine koht. Eksisteerisid vaid tema ja soolakivi. Kalipso (loe: parim sõber ja endine boksikaaslane) löödi ka kivi juurest minema.

Õhtul andsid mul närvid otsad. Läksime tülli seal suht kõvasti. Igatahes ma tõestasin endale taaskord kui loll ma võin olla:( Aga no viskas asjast nii üle, et kõndisin teiste juurest minema ruuna/täku koplisse ja istusin seal hea tunnikese, kuni hobused sisse lasti. Ja ma lihtsalt nutsin selle kõik endast välja. Alguses oli kõik ok aga kui hobustel minu vastu huvi kadus ja ma omette heintesse istuma jäin tuli Ego ja pistis oma nina mulle lihtsalt sülle. See on kõige armsam asi, mida see poni üldse teinud on. Ja ma ei vääri tema armastust, kuna ma ei suudaks teda kunagi samamoodi tagasi armastada. Ning siis ma lihtsalt nutisn, sest kõik need mälestused ajast, mil ma kurvana või masenudses ruunade koplisse kõndisin jäävad aega kui Lateks veel Eestis oli. Ja ma ei saanud midagi teha kui ma lihtsalt pidin nutma. Ehk sain ma alles nüüd aru, et ta ei tule enam tagasi ja ama olen kaotanud kõige suurema pärli oma elus. Ma ei kujuta ette, mis vägi mind Soomest ära veab.
See on minu hüvastijätt temaga. See, mis oleks pidanud olema sügisel. Ja ma jälle nutan...