Pärdikuga tegelemist jälle :)

Võtsin ennast käsile ja läksin kaliifi piinama jälle. Piinamine toimus siis puhastamise näol, mille käigus üritati mind ära süüa. poss kasvab iga päevaga aina suuremaks. Jube, jube, jube :) Ma ei kujuta ette, mis temast paari aasta pärast küll saab.
Aga ega ta väga porine ei olnudki. Enamuse ajast suutis ennast tegelikult ka suht viisakalt üleval pidada, kuigi Belfastiga tõmbles seal väheke.
Jalgu võtsime. Esimesi hoidsime pikemalt ja siis hakkas Kaliifil igav ning oli vaja kolme jala peal ringi hüpata. Tagumisi väga pikalt ei hoidnud aga annab neid ka ilusasti.
Ühesõnaga TUBLI!!!

Õhtul passisin selle aasta varssade juures ka natuke. Oliivia oma muidugi tuli ja hakkas oma jalgadega vehkima seal ning nätsutas mind igaltpoolt. Nunnukas :)

Varsa :)

Õhtul oli pärast trenni masenuds ja igavus.
Mõtlesin, et Ego ei kiusa ja Kaliifiga pole midagi teha.
Läksin ja istusin Brandy boksi maha ja vahtisin ta varssa. Loomake suutis tuju tõsta kohe täiega.
Alguses vaatas oma ülisuurte silmadega, et mis elukas see meile boksi ronib ja jooksis ruttu emme seljataha. Siis nagu hakkas juba uudishimu piinama ja tuli ja uuris mind natuke. Mingil hetkel taipas, et APPI see on inimene ja keeras mulle selja ning läks seinaga tõmblema. Alguses ta üritas seda peaga nügida ja siis andis esijalaga ja kui ei toiminud siis keeras seinale tagumiku ja virutas rõõmsalt.
Siis nägi jälle, et OHHOO inimene ja tuli taaskord mind uudistama (arglik on ikka). Ning mingil hetkel jätkas oma endist tegevust seinaga. Selline ring toimus mitu korda. Brandy vaats juba vaikselt kahtlustavalt, et äkki see sein nüüd tuleb ja teeb ta varsale tagasi.
Ja emme sai leiba kaa :) Kuna ma alguses ikka kartsin, et paneb mulle hambad kuhugi. Mulle ju suhteliselt võõras hobune :)

Abruka

Lühidalt siis, et jube oli:(
Käisin Valeriaga kaasas sõitmas.
Hobuselt kulus kogu jõud tagant ülesse pildumisele. Ok, mind oli hoiatatud, et nõrk ratse ja kindel säär aga no see loom ei reageerinud vabsee millelegi kui loopima hakkas. Lihtsalt lasi rõõmsalt. Lugesin ära. Kõige rohkem oli kas 12-13 korda järjest...
Siit järeldus, ma kas tõesti olen selle aastaga nii kuradima palju langenud oma istakuga v siis oli asi ikka natuke hobuses ka...paneb lausa mõtlema. Meie hobustega pole samas kunagi sellist probleemi olnud. Harpuuniga sõitsin ka esimest korda aga no reageeris küll kui natuke vaeva nägin...Masendav lihtsalt.
Igatahes alguses sammus sain liikuma ta. Pööras küll, aga no raskelt tulid meil need pöörded. Seisma ei jäänud katekooriliselt. Lõpuks lihtsalt sundisin ja siis harjutasin iga 5-7 sammu järel seisma jäämist. Tuli kah midagi. Kui esimest korda traavi võtsin pani alt minekut elu kiirete traavi sammudega ja kui üritasin põlvede ja õrna kontakti tugevdamisega tagsi võtta lõi bloki ette ja jäi sesima ja järgen see, mida alguses kirjutasin :S Ainuke asi mis mõjus oli keha raskuse kindlalt sadulas hoidmine, et see loopimine talle võimalikult raskeks teha . MÕJUS!!!
Edasi ikka sõita ei saanud sammus, kuna kohe kui säärt kasutasin hobune SEISAB! Kus on loogika. Seal kus enamusel loomadel on pidur on temal gaas jaa vastupidi.
Enamuse ajast töllerdasin temaga seal sammus ringi. Lõpus proovisime natuke traavi. Siis enam ei hakanud loopima aga vedas mind igas erinevas suunas. Sain ainult hambaid krigistada seal seljas. Kuskohas on mõistus.
Tegelikult pole hobuse süü. Paar korda kuus loksumist ei ole just suur trenn ja ega teda väga õpetatud pole. Aga järgmisel päeval ei olnud oma poisiga (Artemisega) küll mingeid erilisi probleeme. Kaldun siiski arvama, et mu istak pole veel nii lootusetu nagu kardan, kuna noor loom (Artemis siis ikka:D) saab väga hästi aru, mida ma temalt nõuan jne.
Ah ei tea mis Abrukal seal katuseall toimub igatahes :)